„Muusika on ainus asi, mida vähegi oskan ja ma tunnen end selles väga rõõmsalt,“ ütleb Valter Soosalu. Räägime dirigenditööst, Veljo Tormisest ja Valteri lemmikbändist Soomes, aga ei saa muidugi mööda laulupeost, Põhja Konnast ega harpedžist. Ühest Volvost räägime ka.
See on alati sama ja alati erinev. Kõige tähtsam on, et laulupidu üldse toimuks. Ühelt poolt annab laulupeo protsess mõningase võimaluse mõõta meie kui rahva pulssi. Teisalt näitab suure luubiga, et koos töötades suudame palju ära teha. Ühendkooris laulab esindaja igast maailmavaatest ja kui eesmärk on selge ja hea, on inimesed nõus hea meelega ühiselt pingutama. Seda eeskuju ei tohiks alahinnata, eriti praeguses maailmas.
See lugu ongi tänavuse laulupeo jaoks kirjutatud. Praegusse aega sobivalt on Viidingu tekst kriitiline, aga positiivselt tegutsema kutsuv. „Me peame looma sillad“ on pealkiri ja seda me peamegi tegema. See lugu koputab ühtsustunde leidmise hädavajadusele üsna otsesõnu – loo kulminatsioon ütleb, et täna on viimne päev. Täna on viimane aeg midagi teha, homme on liiga hilja. See on mu meelest eestlaslik, kaine vaade, et kui ajad on keerulised, tuleb see ära teha, mis on su võimuses.
Arvan, et küllap ei ole ATH minust mööda läinud. Üksi laua taga istumine ei möödu mul peaaegu kunagi kergelt. Klaveri harjutamine, olgugi, et mul oli suurepärane õpetaja, oli minu jaoks üsna piinav. Kui tegemist pole minu lemmiktegevusega või -muusikaga, siis ma harilikult piinlen (naerab). Kui ma harpedžit harjutan, siis ei ole probleemi tundideks ära kaduda.
Harrastuskooriga töötades tuleb leida – see on teinekord põhjalik otsing – piisavalt muusikalist ühisosa, kus materjal ei käi koorile üle jõu, aga dirigendil on juba piisavalt huvitav. Õnneks seda kattuvat ala meeskooriga jätkub (Tehnikaülikooli Akadeemiline Meeskoor) ja meil on väga tore.
Tavaliselt hirmuga. Isegi kui ma tunnen end vahel üksi töötades ebamugavalt, siis alternatiiv, ehk töö tegemata jätmine, oleks veel hullem. Tehniline faktitöö on minu jaoks märksa keerulisem, kui voolav ja loomingulisem osa. Kuna ma tunnen end muusikas üldiselt väga rõõmsalt, siis on tasakaalu leidmine siiani õnnestunud, õnneks sain ka üsna varakult hakata päris oma muusikaga tegelema.
Kõige sagedamini muusika, mis parasjagu töös on. Näiteks hetkel Veljo Tormise muusika. Teine variant on mitte midagi kuulata, sest vahepeal lihtsalt on vaja kõrvu puhata. Kolmas variant on mõneks minutiks raadio a la Elmari Kuld. Midagi võimalikult lihtsakoelist, et äratada endas see osa, mis ei analüüsiks liiga palju.
Kuulaja roll on sageli suurem, kui arvatakse. Üht ja sama esitust on võimalik kogeda loendamatutel viisidel. Püüan muusikat kuulates järjest rohkem võtta lihtsalt vastuvõtja, mitte potentsiaalse esitaja või muusikateooriat õppinu hoiakut.
Harva, aga on tulnud ette. Tavaliselt siis, kui situatsiooni on valesti hinnatud ja lähteandmed on paigast ära. On juhtunud paaril korral, et mõnel sündmusel hakatakse minu kontserdiosa ajal serveerima eelrooga ja söömise ajal soovivad inimesed ju tavaliselt juttu rääkida. Järsku olen laval olukorras, kus peaksin justkui paluma inimestel mind väga tähele panna, isegi kui nad seda ei soovi. Loomulikult ei tee ma seda kunagi. Korraldaja on tellinud aga üsna kuluka taustamuusika.
Või näiteks ansambel Põhja Konna pole ilmselt suurt mõtet kutsuda pulmabändiks, sest tantsumuusikat meil lihtsalt ei ole. Õnneks ei ole me seda ka päriselus järgi proovinud.
Alguses oli teatud õppimiskõver. Kunagi küsisin nalja pärast Metsakutsu käest, kes sõidab ka elektrilise Volvoga, kas ta eelistab sõita soojas autos või kaugele? Aga kui sul on kodulaadija, on elu eriti lihtne. Võrreldes fossiilkütusega autoga pead elektriautoga ainult veidi rohkem arvestama, samas sõita on väga lõbus. Väga väle auto, kuigi ma tõesti ei ole kuigi nõudlik selles osas, ma tahan turvaliselt kohale jõuda.
Elektriauto on väga sobiv igapäeva- ja linnaauto ja vähemasti Eesti mastaabis ei ole probleemi sõita ükskõik kuhu. Näiteks käisin hiljuti Iisakul, jätsin auto esinemise ajaks laadima ja pärast sõitsin jälle mugavalt koju tagasi.
Vanakooli kandilised Volvod on mu ammused lemmikud. Retrolembus, täitumatu igatsus isiklike mälestuste järele 1970ndatest, kõik need muusikalised mõjutused sellest ajastust. Mu unistus oli Volvo 240 GL, mis on siiani mu meelest üks vahvamaid autosid. Unistused pole aga alati määratud täide minema, pidin oma esimeseks autoks leppima hoopis tuliuue Volvo linnamaasturiga. Nüüd on mul juba teine täiesti uus Volvo linnamaastur. Püüan kuidagi selle olukorraga toime tulla (naerab).
Üks vanakooli Volvo võiks ju olla. Aga muidu pigem ei. Väljaspool muusikat mul ju hobisid ei olegi.
Käisin. Möödunud nädalal. Meil peres on see hobi tugevalt esindatud, ma ise käin isa ja vanema vennaga viimasel ajal vast nii korra aastas kalal kaasas. Olen palju parem kala sööja kui püüdja.
Tegemist on täispika kontserdiga Tormise muusikast, kus aga ühtegi koori üles ei astu, koori rolli täidab peamiselt Tallinna Kammerorkester. Puhast orkestrimuusikat on Tormisel kirjutatud alla kümne nimetuse, mida on viljaka helilooja kohta küllalt vähe. Tormis on eeskätt koorihelilooja, aga ka orkestrid võiksid tema muusikast rohkem osa saada. Päästjaks on koorimuusika seaded orkestrile, nende kirjutamist alustas Tormis ise, järgnenud on Tõnu Kõrvits ja Rasmus Puur. Ise olen seadnud keelpilliorkestrile ühe oma lemmiku – „Kolm laulu eeposest“. Soololaule orkestriseades esitab Duo Ruut, nende ja Veljo Tormise vahelisi seoseid pole vaja väga paksu luubiga otsida. Ka Jaak Sooäär on kitarril enda kanda võtnud mõned Tormise soololaulud, liitub orkester ja laulab Heldur Harry Põlda ning Eesti kunstil põhinevad visuaalid loob Alyona Movko-Mägi.
See on minu jaoks üks selle suve kõrghetki, tähistame ju ühe Eesti muusika tõelise suurkuju olemasolu. Tormise puhul ongi oluline rõhutada, et ta ei ole ju kuhugi kadunud, tema töö ei ole lõppenud. Eesti rahvalaulu ja regilaulu jätkuvalt esitatakse, kaasajastatakse ja seda muusikat on jätkuvalt tarvis, see pakub huvi inimestele ka väljaspool Eestit.
Me esineme suhteliselt harva. Oleme nii aeglased, et siiani on kavas põhiliselt meie vanimad lood. Kuni see muusika meid kokku toob, seni mängime. Aeg, koht, seltskond ja situatsioon peavad sobima. Harva esinedes on see hea, et harilikult on saalis rahvast (naerab). Selle suve kolmest kontserdist viimane on Treski festivalil.
Nagu kunagi Riho Sibul ütles Ultima Thule kohta, et see on klubilise koosviibimise vorm, Põhja Konna puhul kehtib see ilmselt sama hästi.
Orkestritööd on aina rohkem. Soomes on tulemas üks eriti lahe projekt. Minu lemmikbänd Saimaa koos Vantaa Viihdeorkesteriga ja üks andekamaid Soome lauljaid Yona, kes on muide Soomes Volvo koostööpartner – meil tulevad suured kontserdid Turus ja Helsingis. Eriprojektina esitame Ukraina muusikat suure bändi, orkestri ja kooriga. Eesti helilooja Bianca Rantala kirjutas orkestriseaded, palju on ka Yona enda muusikat.
Ühtlasi jätkuvad Vanemuise teatris muusikali “Hüljatud” etendused, kus saan dirigendina väärtuslikku kogemust.
Muusikat kirjutan rohkem kui varem, kooridele, Põhja Konnale, kellega toimetame uue albumi kallal. Ja muidugi harpedži, millest ma õnneks enam ei pääse. Harpedži leiutaja poeg tõi mulle kõige uuema mudeli. Esimest korda on tegemist fretless-instrumendiga, ehk sellel on krihve ainult kuus ja siis algab klaas, mida mööda saab noote libistada nagu tšello kaela peal. Harpedži on endiselt minu jaoks üks huvitavamaid asju, mis on üldse viimastel aastakümnetel leiutatud.
FOTOD: Getter Raiend, Gerli Tooming
01. 07. 2025
