TEKST / FOTOD // GERLI RAMLER / SVEN TUPITS
Valter on pärit Tallinnast Kassisabast. “Vaatamata kesklinnas elamisele olid minu lapsepõlves olemas kõik toredad asjad alates lõhnavast murulaugust, lilledest ja puudest-põõsastest kuni sõprade ning seiklusteni kohalikes hoovides,” meenutab ta. Lisaks mahtusid sinna poistekoor, klaveriõpingud Tallinna Muusikakeskkoolis ning osalemine lapsosatäitjana mitmes muusikalis.
Soosalude peres on kolm poega ja tütar. Poegadel on isa poolt pandud ehedad ajalooga nimed – Pärtel, Valter ja Harald. Muide, Haraldi ja Valteri nimed on samast sõnatüvest ja tähendavad väepealikku. Musikaalsed on nii vanemad kui ka vennad – isa lõpetas kõrgkooli muusika erialal, mängis erinevaid puhkpille ja töötas orkestris. “See oli vahva, sest orkestril oli laoruum ja sealt sai isa poegadele pille laenutada. Kui ma olin 14, küsis isa, kas ma tahaksin endale trummikomplekti. Muidugi ma tahtsin!” Järgmisel päeval tassisid isa sõbrad trummid tuppa, aga trummimängust nakatus hoopis väikevend, kes täna Otsa koolis pop/jazz trummi erialal õpib. Vanem vend Pärtel töötab üritusturundusfirmas, korraldab sündmusi ning loomulikult on muusika osa ka tema tööst. Muide, peres naerdakse, et Pärtel on vanema vennana enda peale võtnud ka kõik löögid, mis sportides ja mängides on võimalik saada - alates sinikatest ja armidest kuni kipsis käeni. Valter ennast ekstremistiks ei pea ja ekstreemaladest adrenaliini ei otsi.
Samas on ta enda sõnul ikkagi suhteliselt püsimatu loomuga, mistõttu on vahel keeruline fookust paigale sättida. Hing ihkab tegeleda paljude asjadega, kuid mõistus ütleb, et täielik killustumine on halb, sest nii ei saa asjadele tõsiselt keskenduda. “Näiteks järgmisel aastal on jälle laulupidu tulemas. Mind võeti meeskonda ning annan endale aru, et tegemist on tohutu vastutusega – suurimaga, mis ühel koorijuhil olla saab! See on hiigelprotsess alates ettevalmistusest ja tööst iseenda ning lauljatega kuni lõpuakordideni välja. Nii suures masinavärgis tuhandete inimestega koos hingates saad aru, kui väike tegelikult oled. Laulupeo meeskonnas on isikliku ego jaoks vähe ruumi, siin peavad kõik teenima üht eesmärki ning sellepärast see nii võimas sündmus ongi.”
Noorele muusikule omaselt on Valteril ka oma ansambel. Eestikeelset rokki viljelev Põhja Konn on tema sõnul meeldiv kooslus, kus inimesed ei sõltu bändist, vaid bänd sõltub neist. “Kui meil on idee ja sobiv hetk, siis tuleb kontsert. Kui ei ole, siis ei tule. Selline suhtumine on seni suurepäraselt mõjunud, sest nii ei muutu bänditegemine rutiiniks ja sunduseks.”
Muusika Põhja Konnale kirjutab enamasti bändi solist ja klahvpillimängija Valter, kuid ta lisab ruttu, et üksinda bändi ei tee ja sellist energiat ei koge. Kuigi meestel pole enam nii palju aega nagu ansambli algusaegadel koos istuda ja erinevaid muusikalisi katsetusi teha, vaid kohtutakse juba reaalsete ideede elluviimiseks, panustavad kõik tulemisse ühtmoodi südamest. Muidu head ja kauakestvat bändi ei tee.
“Olen nii kaua muusikat õppinud ja muusika sees olnud, et mu maitse on üsnagi välja kujunenud. Ja see võib kohati olla üsna kitsas. Neid asju, mida näiteks “näosaates” tegin, ei teeks ma päriselt laval kunagi,” tunnistab Valter. “Tahan keskenduda muusikale, mida tahaksin ise kuulata. Tahan luua väärtusi, mis on mulle endale olulised. Ja positiivne on see, et mida aeg edasi, seda enam selleks võimalusi avaneb.”
Üks põnev väljund Valteri jaoks on klassikalise laulu õppimine itaallasest maestro juures. “Muusikas on mul lemmikuid seinast seina ja erinevaist žanreist, kuid erilised lemmikud on itaalia klassikalised tenorid teise maailmasõja eelsest perioodist. Ühesõnaga selline muusika, mis tuleb krabisevalt vinüülplaadilt! Muusikas on minu jaoks oluline kvaliteet ja leidlikkus. See võib tähendada mitmekihilisi või üllatavaid harmooniaid, võib-olla veidi nihkes rütmikat. Tähtsaim on aga hingestatuse tase, kindel arusaam sellest, mida muusikat tehes on tahetud öelda,” kõneleb noormees.
Nii püüab ta ka ise muusika kirjutamist teha eesmärgiga. Sahtlisse Valter üldiselt ei kirjuta, sest ta ei tee asju, mida pole vaja teha. Samas on tal väike unistus muusika kirjutamisele rohkem aega ja tähelepanu pöörata, sest see toob tagasi vähemalt sama palju energiat, kui ta muusika kirjutamisse sisse paneb.
Lasteaiast saati poistekooris laulnud Valter muigab: “Mul oli Hirvo Surva näol olemas eeskuju, kelle sarnane tahtsin olla ja kahetsema pole ma küll pidanud. Väga võimas elamus oli neli aastat tagasi noorte koorijuhtide konkursi finaalis juhatada Eesti Rahvusmeeskoori. See, kuidas professionaalsed lauljad jälgisid noori dirigente – selles rääkis uskumatu kogemus, mis lõi ideaalse sünergia!”
Ise Valter veel kellelegi tunde ei anna, sest vaatamata erinevatele muusikaalastele võitudele ja koolide lõpetamistele on tema meelest vaja kõigepealt endal õppida. Siiski on ta käidud workshopidel ja koolides oma mõtteid jagamas ning nendib, et talle meeldib tähelepanu keskpunktis olla.
Vabadel hetkedel naudib Valter diivanil lesides “akude laadimist”. “Mul ei ole selliseid hobisid, et igal talvel peab minema suusatama või vabal hetkel rulluisutama. Hobi tekib siis, kui selle jaoks on vaba ruum. Minul seda ruumi hetkel pole – suurem osa reisidestki on seotud muusikaga. Augustikuudel olen viimastel aastatel käinud oma itaallasest õpetajaga Itaalias Firenze lähedal laulutundides ja kontserte andmas. See on tore puhkus, kuigi samal ajal tähendab ikkagi õppimist ja tööd.”
Muide, itaalia keelega saab Valter juba täitsa kenasti hakkama, öeldes, et itaalia keele õppimist alustada oli kuidagi väga lihtne, aga edasi on läinud keerulisemaks.
Autojuhiload on Valteril olnud tänaseks neli aastat, aga tema esimeseks autoks on Info-Auto poolt tänavu kasutusse saadud Volvo XC40. Nüüd on ehk õige hetk märkida, et Valteri esimese auto unistuseks on olnud pikka aega hoopis vanakooli Volvo 240GL, kuigi seda tal veel ei ole. „Ma arvan, et mul ei ole seni autot olnud seepärast, et mul pole olnud selleks vajadust. Esimese hooga sõitsin uue Volvoga ikka kogu aeg, isegi siis, kui oli vaja väike teekond liikuda. Esimene eufooria on nüüd üle läinud, aga rõõm on jäänud ning tunnen, et auto annab mulle vabaduse. Minu teha on otsus, millal see vabadus võtta ja millal muutub autosõit takistuseks. Näiteks Tallinna südalinnas tipptunnil võib seda tihti juhtuda!”
Kuna Valteril pole varem oma autot olnud, polnud tal ka Volvole mingeid erilisi ootusi. Täna on ta targem ja teab, et temale sobiv auto peab olema ökonoomne ja ruumikas, et mahutada pille ning bändi tehnikat. Lisaks on tähtis turvalisus, mille puhul on küll enamus kinni juhis, kuid hea, kui auto seda igati toetab.
“Tegin tegelikult load ära neli aastat tagasi üldse mitte mõttega, et ma tahan autot, vaid arvasin, et ühel hetkel võib see vajadus tekkida. Mul oli väheke vaba aega ja umbes 1,5 kuuga olid load käes – kiiresti tunnid, eksamid otsa ja pole see protsess nii raske midagi nagu räägitakse,” kõneleb Valter. “Ka Eesti liikluskultuur on üldiselt normaalne. Minu vaade on selline, et liikluses on oluline olla hoolikas ja ettenägelik: kui keegi teine teeb vea, paranda see võimalusel ise ja nii on lootus suurem, et kõik läheb hästi. See, kellel oli õigus, ei ole tähtis!”
Rääkides teatritükkidest ja kontsertidest tunnistab Valter, et mida aeg edasi, seda raskemini leiab huvi ja suurt elamust pakkuvaid sündmusi. “Teater on tegelikult huvitanud mind lapsest peale ja olen teatritöös ka ise näpuotsaga osalenud. On tõesti äärmiselt põnev jälgida kogenud näitlejate töö sisulist ja tehnilist külge. Muusikutest sõprade esinemisi käin muidugi ka meelsasti kuulamas.”
Pärast osalemist saates “Su nägu kõlab tuttavalt” on aga Valteri seisukoht, et ta ei taha, et teda jäädakse mäletama kui muljetavaldavalt pikka ja musklis meest. “Tom Jones oli lahe kogemus, aga endale pakkus rohkem Peeter Volkonski tegemine ning sõpradele meeldis, kuidas ma Uku Suvistet jäljendasin. Kui aus olla, nägin küllalt palju vaeva, et end laval vabalt tunda. Selleks tuli palju harjutada, sest mida rohkem panustad, seda kindlamalt end laval tunned ning seda parem on lõpptulemus,” räägib ta saate tagamaadest.
Valterile on omane hoida tööalaselt pidevalt mitut rauda korraga tules, kuid samas soovib ta enda sõnul juhinduda pigem selle järgi, et teeb asju, mis teda tõeliselt rõõmsaks teevad. “See on minu kompass,” nendib ta.
Nimi Valter Soosalu
Sündinud 23. aprillil 1992
Haridus Tallinna Muusikakeskkool, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia bakalaureuseastme koorijuhtimise eriala
Amet dirigent, laulja, ansambli Põhja Konn laulja ja klahvpillimängija
Saavutused VI Eesti noorte koorijuhtide konkursi võitja (2014), TV3 saate “Su nägu kõlab tuttavalt” võitja (2017)
Valteri esinemiste fotod: Tanel Meos, Mari Savik, Rene Jakobson, Arvo Meeks, Urmas Saard
07. 01. 2019 • Volvo XC40
